3,5 m pikk, 2,5 m lai, 0,9 m kõrge, hall. Kivil on kolm lohku läbim. 5 – 8 cm, süg. 0,5 – 1,5 cm.
Lohukivid jutustavad Eesti maaviljeluse ja asustuse ajaloost. Eestis on leitud ligikaudu 1750 lohukivi ning need asuvad valdavalt Põhja-Eestis Viru ja Harju maakonnas. Lohukivide poolest rikas on ka Harju maakonnas asuv Juuru kihelkond, kust on käesolevas nimekirjas esitatud 30 lohukivi. Lohukividel on väikesed, 3 – 10 cm läbimõõduga ning 0,5-5 cm sügavused lohud. Tavaliselt on lohukivil 1 – 10 lohku. Kõige lohurikkam on Tallinna lähedal Assakul asuv Nõiakivi (405 lohku). Lohukiviks võivad olla igasuguse suuruse ja väljanägemisega rändrahnud. Väikseim seni leitud lohukivi on aga vaid kämblasuurune. Lohud on reeglina uuristatud kivi pinnale, kuid mõnel juhul ka selle küljele. Lohukividega ei ole reeglina seotud rahvapärimust ning nad on leitud üksnes välise tunnuse – lohkude – järgi. Lohukivide ümbert ei ole avastatud arheoloogilisi leide, mida võiks seostada lohkude tegemise või kasutamisega. Teadased seostavad kividele lohkude tegemist noorema rauaaja alepõllunduse ning asustusega. Lohud on ilmselt valmistatud 3000 – 2000 aastat tagasi. Suurem osa lohukive asub ka praegu haritaval maal. Võimalik, et lohkudel oli usuline otstarve, kuid samahästi võis neil olla mingi praktiline, meile teadmata eesmärk. Oletused, et lohud on seotud rahvaastronoomia, päikesekultuse, esivanemate austamise või ohverdamisega, ei ole seni kinnitust leidnud. Lohukivide teadusliku uurimise arengut kajastab nende nimetuse muutumine viimase sajandi jooksul: 20. sajandi alguses – ohvrikivid, nõukogude ajal – väikeselohulised kultusekivid, XX sajandi lõpust alates – lohukivid. Väheseid lohukive on kasutatud ka ohverdamiseks. Üksikute pärimusteadete kohaselt olevat lohke tehtud surnu mälestuseks. Samuti on lambaõnne saamiseks lohke hõõrutud lambavilla ja rasvaga.
Projekti “Cult Identity” arhiiv
